KIRJAD
SAHTLISSE

 

SAGELI SEISAN KUI SEIN
oma luuletustel ees.
Vahel tajun
nende tormlevat tukslemist
enda taga –
mitte kunagi enda sees.
Harva,
ainult öösel vist
söandan hetkeks
peatada hingamist,
et kuulda,
kas nad tulevad läbi.

TÄNA,
LIHAVÕTTE ESIMESEL PÜHAL
keset valget päeva
kui välgu tekitatud lühiühendus
mind raskelt riivas Looja enda arm:
ei vajanud ma vahendajaid,
maaletoojaid,
ei selgusetuid selge pildi loojaid –
jäi põiki üle keha kui sügav arm –
Ta enda kõike suutva käega
kiirelt kirjutatud
eluaegne pühendus.

 

FUUGAD VÄLJALE

Mõtlesin välja ma,
tundmustest aetud,
tumeda välja,
kus tuimus on maetud.

Käin mööda välja ja
keha on kaetud –
paistab vaid välja mu
hing, mis on laetud.

Kutsun teid välja, kes
ilma on jäetud
valgusenäljast ja
silmad kel kaetud –

kõigile välja teen
lilledest kaetud
heleda välja,
kus te olete, maetud?!

 

TEATED

Kuigi ma olen Van Gogh’i
äsja ära lõigatud kõrv
ja Sina
ammugi üdini põrm,
Sa sosistad minu sisse
jätkuvalt salasõnu,
teisisõnu:
saan Sinult teateid
iga päevaga enam,
kuidas ma võiksin siis öelda,
et Sa ei kirjuta enam.

 

KAJAKAS

Mu aknalauale lendas
üsna kevade alguses
sinisilmne ja valge
tuttav kollanokk-kajakas,
vaatas kartmatult ringi ...
millal küll kadusid laualt
kõvaks kuivanud leivapära

ja kajakas –
mu kallist
külalist
meenutama jäi vaid
aknaklaasile jäetud
valge rist –
kas ma
kirjeldasin
ta ära?

 

EESTIMAA UNELEV JÄRV

Alguses oli endasse tõmbunud üksik järv
ja vaatepildist võlutud kunstnik selle kaldal,
siis tõusis järve kohale kuu ning kõnetas vett.
Kunstniku pintslilöögid püüdsid kiiresti ning
märkamatult jäädvustada nende salapäraseid
sosinaid, hinge kinni pidades, kartes kaotada
seda kordumatut, enne kui see on talletatud ...
Kui kõne katkes, lahkus kunstnik,
kaasas pilt ja luuletus:

VAIKIVAS RAHUS
ÜKSINDA UNELEV JÄRV,
KUUPÄRL TA KOHAL

KUI KERGE ON MAALIDA
ütles kunstnik,
nii lihtne on lennata,
hüüdis lind,
proovin ka, laususin
siis vehkides pintsliga
suutmata lenduda,
ma maalida püüdsin õhku ...
lähenev õhtu
üksi
leidis mind
käes hoidmas
tühja
lõuendit.

 

PEDVĀLE NOOR ÕUNAPUU

Üksnes uudishimust,
tunda mulla ja maa
ligitõmbavat lõhna
enne õiget aega,
trobikond väikseid ja
ülemeelikuid ubinaid
painutas maadligi
ja murdis
oma toitja käe.
Nad ei aimanud,
et sel moel
sai neilt endilt
kõik võimalused
võetud.
Ema käest
jooksis mahl
nagu valge veri –
ometi vaatas ta
lastele
pika pilguga
järele.

 

Hans Trassile

MU MULD

Mu muld, sa oled väsinud vist,
et kuulen su rasket hingamist.

Mu muld, sa pole ju üldse kõhn,
kuid su küljes on võõras ja vale lõhn
ning su põuest võrsuvad viljad – need
pole enam nii pikad ja kollased.

Seal sügaval soolaste soonte sees
kõik tundub olevat endine –
miks ma siis kuulan su hingamist
ja kardan korraga katkemist?!

 

VENEETSIA

Vee neet siia-sinna
taotud tänavatest läbi –
sillad nagu preesid
linna vettinud rüül.
Jalad vees, seisavad majad,
akendesilmad häbi-
tult vaatavad läbi
kardinasõrmede neile,
kes kannavad süüd,
miks sai see linn –
nii kaunilt kummaline –
vetega needitud.

 

SEISAN SOOJAS SAJUS
vööni vees,
selg toetumas vastu ööd;
näen enda ees,
kuidas äikesevihm,
nii ohtlik ja äkiline,
oma puhtas ja selges
pimedakirjas
veele pikalt ja pimesi
kirjutab.
Piisad peksavad meeletult
vastu vett märke, et
pime vesi saaks aru,
enne kui kirjaoskamatu ja
unesegane hommikutuul
tuleb ning
tähendused kustutab.

 

OO, NEED ILUSAD TÄPID
TE KOHAL
teid muudavad ööks,
viimaks ometi olete kohal –
kui nüüd valgeks ei lööks!

Enne kui päev jõuab kätte,
tuleks teil lahkuda,
ÖÖ –
kui jääte valguse kätte,
te süda ei löö.

 

PÄRLID JA KEE

Päevapärlid on valged,
õhtutel purpurne kee.
Päevapärlid on valged,
ajast aega nii olnud on see.
Loojangul luuletavad
õhtud päevadest punase kee –
nendel on omad tavad,
mida valges selgeks ei tee!

 

EHTED

Liig palju sai ehteid –
ei tea, mida kanda.

Su pilk jäi kinni mu juuste taha,
enda oma kui pillasin maha.
Leebeid sõnu ütlesid vähe –
need jäid ainsa korraga pähe,
kallid käed jätan endale kaela –
enne kandsin vaid paljast paela.
Puudutust, mis oli teistest õrnem,
kandma vist hakkan väikeses sõrmes
ja su naeru torkan ma rinda!

 

TA KASVAB MUST VÄLJA

Alles ma tulin kui Toonelast,
ja siis äkki tunnen:
ma ootan last!
Ootan ja olen üleval,
õige varsti ma jään
väikeseks tal;
ei muud, kui et liigutab,
tean ma tast –
ja ma ei lakka ootamast!

 

VARI

Tule, armsam, hetkeks mu varju,
vaata, vari on suurem must enesest –
suudab kaitsta ehk kõige kurja eest.

Ära karda, et jäädki mu varju –
juba tunnen, kuis kahanen seest,
veel viiv, ja Aeg tõmbab lahti mu eest
sinu kohale pleekinud varju –
küll oli see kollane aastate eest!

 

KUI MA SUUDAKSIN
liikuda sama kiirelt
kui mõte
sekund enne surma –
võiksin ehk jõuda
veel sinuni.

 

KAUNIMAD HELID

Mu kuulmine kahaneb üha –
näib nagu keerataks kõrvu
iga päevaga keermeid juurde –
varsti on vaikus see ainus,
mis kostab mu kuulmetest läbi ...
Siiski kõik kaunimad helid
olen talletand kõrva taha –
seal Igor Stravinski „Püha
kevad“ ja „Treni“, nii „Pulm“
kui ka ooper „Mavra“.

 

PÄRANDUS

Ütle, lind, sul on taevased teed,
miks sa pesa siis maa peale teed?

Sa võid uskuda mind, ühte maapealset naist,
et ei vajaks ma midagi kindlat ja maist,
kui minu teed kulgeks pilvede sees
ja minu kodu sealt peegelduks vees.

Kui ma kord muutun üleni maaks,
tahaks, et sina nad endale saaks –
kõik minu laulud – mu lapsed on need,
nad igale linnule annavad teed.

 

TERETADA
võib läbi elu –
hüvastijätu aeg
on napp.

 

ÜHTKI HINGELIST
musta ja valge vahel
vahet tegemas.

 

KURKSE I

Veepind ja -põhi
vaikselt ja endamisi
saatusest pomiseb.

 

KURKSE II

Hommikuvalgus
vaevatud vete kohal
nagu palavik.

 

TALVEKUU
KAHVATU VALGUS
mähkis endasse kangestund keha.
Pragunes suu,
suutmata kuuldavaks teha
kurku külmunud kaebeid,
soontesse tardunud kisa –
viimaks Toonela teid pidi
koju
jõudis mu kadunud isa.

 

VÕIMALUS

Et surm kehaga kaasa
ka vaimu ei viiks,
on vaja
vaimu valada kunsti
iga hetk,
iga viimne kui
viiv.

 

SURMATANTS

Võtkem vastu Notke Surmatants,
nõtke elutants,
sünnist saati nad tantsivad koos,
elu ja surm, kuni langeb loos.
Elu on väljas, surm on me sees,
elu on alati surmast ees;
surm on elule üksnes järg –
elatud päevadest punutud pärg.

 

HING

Mu hing läks hetkeks välja,
et olla
su sõbra tasemel,
vestluses siduvaks sõnaks
pauside asemel,
seitsmeks sekundiks
seljapööre
su hõivatud asemel;
tahtis lahustuda su klaasis,
nii et vein muutuks veeks ...
kuid siis ei oleks tal olnud
enam võimalust
tagasiteeks.

 

HETK

Vaid suud pidanud,
sadu sajandeid
suud pidanud,
ja taga
pidamata päevikud
kui süüdatud sillad
põlemas.
Selle valgel
sul paludes pidada hinge,
laskun hetkeks su käele
kui lumeliblikas.

 

OOTAMATU

Kui ma midagi ei oota,
miks sa käid siis mu
värvilistes unenägudes
must-valgena ringi,
kummarduv mina su kohal
kui looka vajunud puu,
mille viimane mõte
jäi mullu võrasse kinni,
kui lehed langesid maha ...
Hästi, kui kord tulid,
siis vaata ringi –
näe, kuidas sulle
annab värvi
vastloodud kuu.

 

SINU SEGADUSES SILMADE
SÜGAVIKUST
selle põhjatusest esile kerkinud
küsimus
jäi su ripsmeisse rippu ...
Nüüd mõtlen,
silmsidemest ilma –
üks pilk otse su silma
oleks segaduse kui prügi
silmanurgast välja ehk pühkinud.

 

UNENÄOD

Pikast unenägude vaatamisest
rasked ja rasedad silmad
on mu sõbad nii õhukeseks
ja läbipaistvaks kulutanud,
et sa võiksid vabalt läbi nende,
peaaegu olematute laugude,
minu unenägudele kaasa elada –
siis poleks see enam nii kurb,
kui lähenev hommik
midagi ei mäleta.

 

KIRI TEISPOOLSUSEST

Olen sinuga olnud kõik meie eelmised elud –
ega ma muidu sind viimases elus
pooleldi selja tagant ära poleks tundnud!
Võpatades meenusid mulle
meie koos veedetud sajandid,
ja kuidas me õhus armatsesime,
alati ja üksnes õhus, sest seal oli õhku.
Meile sündis tähti:
esimene oli muidugi A ja siis
tunnise vahega veel kaks A-d.
Need kolmikud on nüüdseks kustunud.
Siis, mäletan, sündis neli I-d ja
veel rida teisi tähti,
aga Õ, see pesamuna, nii õhuline ja õrn,
kes oli läbinisti sinu,
tuli ilmale keisrilõikega –
teda võib kohata taevas –
V-st (Veenusest) järgmine täht.

Alati olid sina enne mind olemas,
aga viimasesse ellu tulin mina
esimesena
ning jäin sind järele ootama.
Kui sa lõpuks tulid, olin mina
muutuste teel
ega omanud enam õigust
sind tunda.
Taassündi ma rohkem läbi ei tee –
mu hinge suurus on niivõrd muutunud,
et raske oleks talle leida sobivat keha.
Kirjutasin selle kirja enne minekut valmis
ja jätsin maha, sest sealtpoolt ju
post ei käi.
Kui leiad kirja,
siis ma tean.

 

KUJUTISED NAZCAS

Olen väikelennukis
Nazca kohal,
see siis on tõsi –
need saladuslikud joonised.
Tund aega lendu,
ja ma olen näinud
midagi niisugust,
millel pole mõõtmeid –
on alles loojail olnud silma
ja haardeulatust!
Vaatan alla, miniatuurse
ja müstilise lennuvälja
hoovõturaja kujutisele.
Ma pole kindel,
kas mu pilk
saab sealt piisava hoo,
et tõusta õhku ja
jõuda loojaile jälile,
seda enam, et
mitte keegi ei tea
(ning senjoor Sípan ei mäleta),
kas otsida tuleks maa pealt
või maa alt,
merest või õhust.

 

MACHUPICCHUS
kõrgel mäetipus,
kauges Cuscos,
katedraali katusel
olin Päikesega
põgusas vestluses.
Päevastes unenägudes
kõnetasin Kuud –
kõikjal mu üle
lasumas
INKADE hingus.

 

PUNTA HERMOSA

Öised kaldakalamehed
kohendavad kivide vahel asemeid.
Nende hämarusega harjunud silmad
seiravad kodutuid.
Ennast täis, upsakas täiskuu
vaatab tuhmil pilgul
pilvesolijaga tõtt.
Varemete vahele koguneb koeri,
vaenuliku vaatega kodustatud koeri,
lõrinal.
Mööda siledat pimedat ookeanivett
jookseb üksik hiidlaine
end hingetuks.

 

SIESTA IQUITOSES

Kõrgel kangaskiiges
ma puhkan
pärastlõunasel asemel.
Naudin niiskust ja rahu,
aeglaselt hingan
PERUU
vihmametsade lõhnu
endasse ...
kuulen paucari –
ühe kauni ja
metsiku linnu
peagi vaibuvat kisa –
ta pesa
taamal puuoksal rippu

KUI

HIIGELSUUR

TARDUNUD

PISAR

 

MÖÖDA INKADE PÜHA ORGU
ringilendudest hingeldav hing
on kolme kuuga mu keha
viledaks kandnud,
nii et silmad ei pea enam vett
ega seleta –
on see kondor või meelepett,
mis mind peletab.
Kui kohe ei kuule su häält,
selle koduselt tuttavat kõla
ma varsti ei mäleta;
suuseinad seespidi längu,
läbi aukliku rändava keha
paistmas pleekinud kuu.
Hing jõuab ehk jõuludeks koju,
aga keha?!
Liiga ohtlik on inkade jumalailt
küsida uut.

 

« tagasi