SAATMATA
KIRJAD
PUNKARI LAUL
Tippteadusest tipuline,
nagu lööbega kattunud inimene,
persse mine,
sa aatomisajandi seeneline –
sajand saab kandma punkari nime!
No mida sa vahid veel, silmad kissis,
progress tegi püksi, nii-öelda pissis!
Jäid maitsmata rinnapiim, tundmatuks issid,
ainsaks toetuseks noorte libude tissid,
tuli punkar, tipptundidel intrigeeriv,
vabalt, julgelt ja vihaselt urineeriv,
väikekodanlast edukalt epateeriv,
tuli ilmale ajas, mil onaneeriv inimkond,
aated minema pühkind, saab orgasmi,
olles ajusid pihku nühkind.
21.SAJAND
Kevad kadus käest,
suvi samuti,
sügis ütles üles,
talve ei tulegi.
EESTI ON RAAGUS –
tema maadligi lehed
ei pea enam vett.
JALUTU(S)KÄIK
Nüüd silmadega käin ringi –
jalad lihtsalt enam ei käi,
alles hiljuti käisid, kuid mingi
asi siis jalgu jäi,
mis nõnda piduri moodi,
kuid silmi ei peata, ja näib:
on jalutus minemas moodi –
kauaks nägeminegi käib?!
1984
MÄRTSINÄGEMUS
Pika tänava otsast tuldi,
raudroomikud suus,
surmkindlalt ja jonniga,
mindi pikalt
terve kolonniga ...
Tallinn jäi ikkagi
kahe n-ga.
14. märts 1989
KONNAD
Seltskonnanõudmised paisusid kõrgeks,
nõusid lõhuti mõnikond,
üks nõu jäi, seltskond jagada võrdeks:
ühis-, kesk- ja ülikond.
Oli keskkond soodus, ja nii üks tõrges
ühiskonnale toetudes sedakord
nõudis, et ülikonda võiks nõrgem
kanda vastavalt mõõdule iga kord.
LÄKS TRUMM,
MINGU KA PULGAD!
hüüdsid rahvahulgad.
Nii jälle kokku said
pulgad ja trumm,
aga mujal –
seal mürtsub nüüd trumm,
siia jäi vaikus –
kogu ümbrus on tumm.
TOIMING
Saatsin toimetusse luuletuse,
ta toimetati ära,
öeldi, et tehti täpsemaks.
Ega luuletamine pole täppisteadus,
pagan võtaks!
Trükis ilmus olukirjeldus.
Esimesed heidetakse,
tagumised tapetakse,
keskmised koju tulevad.
Rahvaluule
GENIAALSED KÄRBITAKSE,
diletandid tapetakse,
keskmised trükist tulevad.
Kui juba kordon, siis pole midagi
imelikku selles, et seal ka kord on.
Artur Alliksaar
KÜSIMUS
Ütle, Artur,
kas nii kuis keeleõpetuses kool on,
pannakse koolon,
kui peetavast kõnest pool on
vaid ära kulunud sõnad, tühise sisuga,
mida kõneleja ise hiljem sööb isuga,
või kasutatakse mõnda muud märki,
kui mõtted ei haaku –
haak on küll ees, aga aas taga –
ootaks vastust koos algava aastaga.
1982
KUUD
On päevakuid ja aastakuid,
nii tervikuid kui poolikuid,
on linnakuid ja liivakuid,
seljakuid ja rinnakuid,
söödikuid ja joodikuid,
seelikuid ja noorikuid
(pühakuid veel üksikuid).
Aastas kuid on kaksteist, kuid
saaks kokku veelgi rohkem kuid,
kui lugeda ka kriitikuid.
1984
INDIKAATOR
Nii nagu lakmus läheb happe sees punaseks,
tõmbun intellikõntsa sees kergelt pruunikaks.
VALIMISED
Viimane presidendivalimine
oli täiesti presidenditu juhtum.
TEOD
Valimiseelsetest sõnadest
on saanud teod –
hästi palju toredaid tigusid!
MÄLUAUK
Peaministri mälus on auk –
sada krooni kukkus sealt läbi.
Enne kui auk saab täis,
käib pauk,
ja valitsusaeg on läbi.
01.02.2005
EESTI-VENE PIIRILEPE
Eesti riik ja Venemaa
oma piirileppega
läksid üle piiri:
mitu setut potiga
jäid teisepoole piiri.
Toompeal kurvalt
seisis setu, ütles:
õiget piiri netu –
olukord on lootusetu.
VÕRDED JA PÖÖRDED
Poliitikud paneks võrdesse:
kela, kelam, kõige kelam,
kunstnikud pigem pöördesse:
mina lapin, sina lapid, tema lapib,
LAPIME!
ROOSIDE SÕDA
Arutatud hambad lahti,
kus oleks vabadusesamba
õige koht –
küsimus on lahti.
Rahvas ütleb: mujal,
sina ütled, jumal
küll, taas rahva raha eest
üks kivikuubik,
kas viimati siin mängus
on kuulus Rubik?!
Nii ütled,
sammas südamel,
kuid suus vaid
üksainus liikuv hammas –
kui allesjäänud
sõnavabaduse sammas.
OTSING
Sammas Vabaduse platsil
oleks nagu pinnuks silmas
mööda käival vurlel, matsil.
Samba parim paik siin ilmas
oleks kahtlemata pangas,
kus ei ilgu naljahammas
ega määgi iga lammas,
kus juba kasvab kolmas sammas,
miks mitte vabadusesammas?!
UUS VÕIMALUS
Kadaka turg nüüd
uuendatult
seisab keset linna –
Padrik & Künnapu büroo
ta tõstis sinna,
egas’ muud kui
anna aga minna!
MARKETING – IN,
BEAUTY – OUT,
MIK – OFF.
KULTUURNE
Harva raadiot kuulan,
tuleb ELMAR sealt endiselt,
tihti telekat vaatan, kuid
kinniselt.
AH ÜTLETE,
et vanusega väljas –
seetõttu lubamatult
luulenäljas!
Mis parata,
kui alles raugaeas
lööb välja see,
mis noorelt mõlkus
peas.
NOORPÕLVE AUTOPORTREE
Rinnad ja mõistus isasse –
muidu üleni emasse.
KES MA OLEN
Emalt küsitud sirged sääred
käisin kerglaselt kõveraks,
isalt päritud selged silmad
vahtisin tuhmiks ja tumedaks,
lellelt laenatud rahapaja
loopisin kergeks ja kumedaks –
sellest siis sõbrad mind kogu aja
on pidanud juhmiks kuid põnevaks.
OLEN KAHE ISANDA
TREENER:
mister MAAL
lubas tulla
täna trenni.
Paraku, pan POEES
aga teatas, et
puudub veel.
ÜKS LINNUKE PEAS,
teine pekslemas pihus
ning kolmaski veel
peab hinge mu ihus.
Las kaks läheb lendu,
üks peast, teine pihust,
hinge hoiab mul sees
kolmas hingest ja ihust.
PROMETIID
Tõin sulle Tule ma –
ise muretse Maa.
Natuke Õhku ja
Vett võid vaevata
teistelt laenata.
ESIMENE KIRI HENRIK VISNAPUULE
Uus aasta tuleb seekord teisiti,
piu-pau! ja teisiti, uus aasta teisiti,
ja seekord teisiti ja talvgi teisiti,
piu-pau! ja teisiti ja hoopis teisiti.
Nii palju kõike korraga, et oi!
ja uutmist, meeletumalt uutmist,
oo-oh! oh-haa! oo-oh! ja-jah! ah-hoi!
poliitika ja majanduse muutmist,
mürr-mürr! mürr-mürr! ah-jaa,
kui lohises, siis oli mõisa köis –
see aeg on jäämas seljataha,
pea paukuv pakanegi põhjamaiseis öis
kui kuulutaks, et tuleb oma raha,
rah-rah! rah-rah! ah-haa!
Kõik lausa kooris lausuvad üht nime,
ei kuule enam tühje lubadusi,
on teada, tulemas on IME,
ta tuleb kindlasti, või söögu kõiki susi!
On lootus hinges alles hoitud ning
võid uskuda, et seekord peab
taas vabaks saama Eesti pind –
kas varsti, mil viisil-moel, ken teab,
oh, Hen-rik Vis-na-puu?!
Uus aasta tuleb seekord teisiti,
piu-pau! ja teisiti, uus aasta teisiti,
ja seekord teisiti ja talvgi teisiti,
piu-pau! ja teisiti ja hoopis teisiti.
24.11.1989
Hando Runnelile
KÕRVUST EI KAO
SU LAULUDE KAJA –
mõtlen ma kogu õhtuse aja,
mis siis oleks, kui teha nii:
kududa uks ja koputi
otse su kampsuni rinnale,
üleni valgele pinnale.
Seal vastu kampsuni kaitsvat ust
su hing talub kergemalt koputust,
julgesti laula, sinul on vaja –
küll laulad üle ka koputaja!
Kui sa tuled, too mul lilli,
too mul kurki, too mul tilli ...
Hando Runnel
MA SIIS TULEN,
TOON SUL LILLI,
ajan tüütut kõrvapilli,
mängin timpaneid, kitarri,
kui just soovid, veidi narri.
Kuigi tule keerad ära,
tunnen haisu järgi ära,
kuhu nurka oled pugend,
mis on sulle elus lugend,
millest praegugi veel hoolid,
mida mõtled ülikoolist.
Täitsa tasuta, niisama
tuleks lihsalt tuulutama.
KIIGELAUL
Ma olen mees, kes pääsend metsast valla,
tüüpnäiteks hästi sobin õnnetähe alla,
mul sõjasegaduses oli suhteliselt kergem –
sealt naasnutest ma igas mõttes tervem.
Mu saatus minust tõesti palju hoolis –
mind lasi käia igas igatsetud koolis
ja aitas üles kasvatada tõde,
kel venda pole – on vaid antiõde.
Mu silmaselgust uutmine ei saasta –
tean täpselt, kahe tuhandes on ... aasta,
näen tõeselt ette kaugemaidki aegu,
kuid milleks nendest pajatada praegu,
kui näha on, et kirjastus ei taha ...
mu ees nad pilgu peaksid lööma maha!
Poliitikasse ennast ma ei sega –
see segaks minu suhet massidega,
ma rahva seas käin ringi nagu Gorki
ning lihtsameelsed tõmban vuntsidega orki,
ja kui ka kõik mul libedalt ei kulge,
ma olen jonnakas ning loomult julge –
ei midagi mul rohkem jõudu anna
kui see, et armastab mind jaapanlanna!
AL-DER SUU-MAN, NÄH,
FREDIGA METSAS
Teisel juhtumil ütleksin:
Eff Jott,
praegu nõnda ei ütle,
praegu ütlen: Fred,
Jüssile.
Tal on üks sõna keele peal
ja ta ei pööra sõna –
ütleb niigi kõik.
Ta on sünnilt ja kõnnilt
suursugune.
Uhke on temale
oma suud
huuletada.
Sõbrad tulevad vastu (imelik,
korraga nii palju sõpru),
hõikavad:
Kuhu sa omadega lähed?
ja käänavad kaelu käginal.
Tõesti probleem:
Kuhu ma lähen omadega?
Metsa.
Kuhu siis mujale veel?! –
Fred Jüssiga metsa.
ISELOOMUSTUS
Huulte sobimatuse tõttu
ei suuda
teha suuga suurt linna,
ega puhuda trompetit.
ELU SAAB OTSA,
ja Urmas Otti ei tunnegi.
Kivirünta-punta-änta
paravänta-vasviilingi-suski-tavaara,
ass-sarapilli-jassi-karlitteri-jonni-
aikukkuri-leijooni.
Oskar Lutsu „Kevadest“
ÄSSITUS
kiviründa-contra-hända-
äravänta-vastfiilingis-suska-tavaari,
äss-särapilli-jassi-konnulatteri-konni-
aikukkuski-käpuli
Andres Ehinile
OH, ONDRES OHIN,
kas motkida tohin
kergliku mosu eest
oma maalismeest,
„Spirdi ja Visara“ seest –
olen kuum,
teisse ormunud
tundmatu duum.
VAALA 5. SÜNNIPÄEVA LAUL
viisil:“Ma vaatan paadist kiikriga ...“
Pealinnas armsal Eestimaal
on Väike-Karja tänaval
üks suur ja teine väike saal,
kus vehkleb väsimatu VAAL;
ja kuigi möödas 60 kuud –
ei valuta veel VAALA luud!
Ma räägin tõtt, pea iga kutt
teab, tunneb Harri Armingut,
ei Harri soga selget vett
ega määri moka peale mett;
nii möödunud on 60 kuud –
ei valuta veel VAALA luud!
Kes VAALA kõhust läbi käind,
on justkui poolt maailma näind,
kuid hetkel mul ei meenu muud,
kui Mäetamme Marko PÜHAKUD;
ja kuigi möödas 60 kuud –
ei valuta veel VAALA luud!
Võib öelda, VAALAS igal a’al
on au sees graafika ja maal –
ega Eha pole mingi tuulelipp! –
pean silmas Komissarovit.
On selge see, et Eestimaal
saab elada üksainus VAAL –
ei ole lihtsalt niipalju vett,
et muutuda saaks etikett;
ja kuigi möödas 60 kuud –
ei valuta veel VAALA luud!
28.04.1994
PLANEETIDE SEIS
Jupiter jupsis, Maa oli kiivas,
Pluuto Päikese tundeid riivas,
Merkuur aga Marssi hammustas,
kui viimane Veenust kannustas;
Saturn sasis langenud ingli tiiba,
Uraan uitas ringi, Kuu oli siivas.
« tagasi